Kuidas oleks ühe koerusega? Aga palun!

 

Ilm on pühapäeval, 16. augustil enam kui kahtlane mistahes väliürituseks, tuul puhanguti kuni 14m/sek, kohati väga tugev vihm ja madal pilvisus - tõeline Eestimaa suvi! Õnneks on sooja juba hommikul kella 7 paiku 15 kraadi ja päevapeale tõuseb temperatuur veelgi. See on ainus asi, millega endasse motivatsiooni süstida. Asjad autosse, koer ka peale ja sõit läheb Harjumaale, Padisele, kus täna toimub Suvekoerus 2009, "Koeruse" sarja 2009. aasta 2. osavõistlus.
Kella 10 paiku tervitab Padise meid paduvihmaga, vihmahoo vaibudes lippan korraldajate telgi juurde, saan kätte oma stardimaterjalid ja tunnike jääb nüüd aega sooja teha. Mis seal ikka, kui juba tuldud sai, eks siis tuleb märjaks ka saada. Vihma kallab endiselt visa järjekindlusega, ilm on ühtlaselt hall. Ajan siiski jooksuriided selga, Lobole traksid jm vajalik ümber ja teeme metsas ca 2km soojendusringi. Esimene positiivne asi on see, et mets on igal pool hea läbitavusega, palju on kõikvõimalikke radu, samuti on pinnareljeef suhteliselt hästi jälgitav. Motivatsiooni lisab ka see, et metsavahel ei tundu vihm enam nii tugev olevat.
Stardini jääb veel 30 minutit, täiendame mõlemad Loboga veevarusid, kontrollime varustuse üle ja veidi peale 11 liigume stardikoridori. 11.14 oleme stardialas, 11.16 saame kätte kaardi, mispeale Lobo rajameistri auto ratta vastu jalga tõstab. Hakkab pihta, mõtlen, esimesed karistusminutid on vist nüüd käes, pilk kaardile aga ütleb, et loom teab mida tegema peab kui peremees hädas on. Nimelt ei kuulu 1:10.000 orienteerumiskaart just minu lemmikute hulka, eriti kui suur osa punkte paikneb väga lähestikku ja kaart ise on samakõrgusjoontest kirju, liiati veel on enamus A4 paberile jäävast pinnast täidetud sinu jaoks kasutu informatsiooniga. Õnneks pole pikalt aega arutada, 11.18 on meie start, Lobo
energilist vedamist ära kasutades lohisen talle järgi ja püüan välja kalkuleerida kõige optimaalsemat teekonda 1. kontrollpunktini. Seniks kuni midagi koitma hakkab, oleme juba ca 300m vales suunas kihutanud, õnneks mitte just päris mööda, aga nii paar-kolm minutit kaotame küll. Õige teeots käes on esimene kontrollpunkt varsti võetud ja liigume edasi teise.
Ülesanne, mis lisaks kontrollpunkti leidmisele siin täita tuleb, pole sedakorda mitte koerale vaid korajuhile. No taga targemaks, see veel puudub, et keset orienteerumist, selg märg ja elevil koer traksidega vöö küljes peab viktoriiniküsimustele vastama! Küsimus puudutab koeratõuge, mida eelmise Eesti Vabariigi ajal Eestis aretati. Loomulikult pole ma sellisest projektist midagi kuulnud ja kuna Lobo suhtumine viktoriini on pehmelt öeldes jahe, saame teekonda jätkata alles pärast trahviringide läbimist. Trahviringid aga on konksuga, liikudes mööda rada on iga kurvi taga 1 täht ja kokku annab selline tähtedega pikitud trass vastuse küsimusele. Esimesel ringil liigume teise täheni ja selge on see et õige vastus kõlab "KRANTS", sama edukalt läheb ka teine ring kus vastus on "MURI". Kohtunik loeb vastused õigeks ja teekond jätkub järgmisesse kontrollpunkti, see on taas kord tavaline, ilma lisaülesandeta punkt. Järgmine punkt on suhteliselt lähedal nagu tegelikult ka suur osa edasistest. Kontrollpunktid asuvad nii 100-200m kaugusel üksteisest ja see on nüüd rajalõik, kus kaardi jälgimiseks oleks suurendusklaasi tarvis. Lobo ülesandeks on pesukausist valida meelepärane mänguasi ja asetada see järgmisse kaussi mis asub umbes 2-3m kaugusel. Pärast pikka veenmist läheb Lobo üha rohkem segadusse - mis tähendab "võta" kui on korraga mitu asja?! Millise ma siis võtma pean?! Kohtunik lohutab meid, et kui me siit oma 10 karistusminutit saame oleme ikkagi konkurentsis, sest selle ülesandega polevat veel keegi hakkama saanud. Suur lohutus ikka küll, aga teha pole midagi, sest tundub, et ühist keelt me siin Loboga ei leia. Kolmandik rajast läbitud, pole just liiga särav algus, mõtlen endamisi. Järgmise punkti nimi on "lõhnabaar", see sisaldab endas ülesannet, kus koer peab ära arvama, millise topsiku all asub maius. Maiuseks on maks, teatab kohtunik meile silmade särades! No jah, olgu siis pealegi maks. Lobo, kes sööb ära ka värskelt niidetud muru, rääkimata muust heast-paremast, mida Emake Loodus pakub, ei võta maksa kahjuks suu sissegi. No on selline koer, uskuge või mitte! Käime kordamööda ühe topsiku juurest teise juurde, Lobo hoiab kiivalt enda teada, millise topsiku all ta maksa lõhna tunneb, mina seevastu loen vana indiaanlase kombel märke õhust ja valin keskmise kolmest, kuna see on teistest erineva teibiga kinni kleebitud. Iga anuma juurest viib rada edasi, raja lõpus on taas 3 topsikut, vaid 1 neis on sees maks. Siin enam "mäkaiveri" nõksud ei aita ja teen otsuse selle järgi, et 1 topsiku juurest lasi Lobo kohe jalga, teisi nuhutas veidi pikemalt. Seekord läks täkkesse, eks veidi peab õnne ka olema, õigeks osutus see anum, mis koerale kohe sugugi mitte huvi ei pakkunud. Ilmselt mattis maksa lõhn teised palju põnevamad lõhnad enda alla.
Pidu saabub meie õuele järgmises punktis. Üleasnne on lihtne, täispuhutavasse titebasseini istuda ja käskluse peale lamada. Häda on ainult selles, et basseinis on vesi ka sees. Vesi meile meeldib, samas on janu ka suur ja nii kulubki esimene minut või paar vees solberdamiseks ja joomiseks. Istuma saamine pole probleemiks, väga ettevaatlikult ja aeglaselt, ent siiski saame lõpuks vette lamama ka. Tehtud! Kusagile vahepeale mahub veel tähistatud alas läbi 3 värava liikumine ilma et juht alasse või koer alast välja tohib tulla. Kuigi maiust ei ole lubatud kasutada selles võistlusklassis ühegi soorituse juures, saame ka selle viguriga ilma suurema vaevata hakkama. Järgmisse punkti liikumine saab meie kõige suuremaks komistuskiviks sellel võistlusel. Maksimaalselt 2-3 minuti kaugusel olevat punkti otsides ragistame Loboga võsas oma 10 minutit. Murphy seadus töötab 101% ja taaskord leiab kinnitust fakt, et otselõikamine on pikim tee kahe punkti vahel. Kohtumine meist 10-15 minutit hiljem startinud tiimiga ei lisa just ülemäära palju optimismi lõpptulemuse osas.
Järgmises kontrolpunktis tuleb punkt leida pimeduses, sissepääs kujutab endast järsu laskumisega 50x100cm ava varisenud tellistest punkrisse. Lobo närvikava on korras ja klaustrofoobiat meil pole, punkt saab üsna ruttu võetud. Edasi ootab meid tagurpidi slaalom ja jalutuskäik üle vana reformpõhjaga voodi. Suur koer tagurpidi 4 toki vahelt läbi ajada tundub esmalt üsna lootusetu ettevõtmine olevat, aga kuna määrustes pole öeldud, et ta selle soorituse juures peaks ise initsiatiivi üles näitama, siis lahendame asja lihtsalt. Kaelarihm, mis kogemata oli kaela jäänud, läheb nö "näituseasendisse" ehk kurgu alt ja kõrvade tagant läbi ja Lobo tagasilda oma varbaga togides ja suunates saame ülesande täidetud. Üle vetruva madratsi ronimine pakub meile mõlemale suurt lõbu - kiikuda on ju ometigi lahe!
Lobo jaoks on tänane ilm oma niiske õhu ja umbes 20 plusskraadiga ilmselgelt liiga palav, suunurkadesse hakkab vahtu tekkima, viimase punktini sörgime vägagi mõõdukas tempos, 53 minutit ja veidi sekundeid peale saab meie lõpptulemuseks. 10 trahviminutit juurde annab meile võistlusklassi 13 osaleja hulgas 6. koha. Vaatamata jubedale ilmale ja paarile puusse panekule on emotsioon meile mõlemale ülimalt positiivne!

Koerust käisid tegemas Antti Kopliste & alaska malamuut Lobo.
Vaata ka www.web.zone.ee/lobo ja www.koerus.ee